Harjumuse jõud - soovitan!

Istusime perega varahommikuses Soome suunduva praamlaeva kohvikus kui ma raamatu lahti tegin ja lugema asusin. Abikaasa tõi kandikutäie hõrgutisi – värskelt soolatud lõheviilud vaheldumisi ahjusoojade lõhnavate prantssaiakestega – ja asetas need lauale. „Harjumuse jõu“ proloogi lugedes, selle sõnumile mõeldes ja toidukandikut silmates taipasin ühtäkki, et olin hõrgutiste taldriku tühjendanud harjumusest, mitte näljast – viibisime ju ikkagi kohvikus, kus ümberkaudsed lauanaabrid isuga kõigel pakutaval hea maitsta lasid. Hullem veel, tõdesin taaskord, et rumalast kombest just lugemise või kirjutamise ajal pidevalt midagi suhu pista, teadvustamata, kas olen näljane või mitte, vahel maitsetki tundmata, on viimane aeg vabaneda.

Niisiis teatasin lauas istuvatele pereliikmetele, et peale selle raamatu läbilugemist saab minust teine inimene. Asendan halvad harjumused parematega – jätan maha näksimisharjumuse, tarbin vähem magusat, asendan veini veega ning hakkan regulaarselt tegelema spordiga – sest heade harjumuste juurutamisvõtete tutvustamist selle raamatu autor mulle ju lubas. Lisaks lubas autor analüüsida ettevõtete harjumusi kui edu võtit ja seda kõike toetudes teaduslikele uurimustele.

Sadamast kulges meie teekond Lääne-Soome, väikesesse Tuuri-nimelisse linnakesse, mis rabas meid ootamatult suure rahvahulga kohaloluga: busside ja autodega täidetud platsidel oli raske parklakohta leida ning inimesi vooris gruppidena poeustest sisse ja välja. Kohalikud soomlased selgitasid, et nii on see juba viimased 20 aastat olnud, kus igal aastal juulikuus sõidetakse  Tuuri sadade kilomeetrite kauguselt kogu perega ja lausa mitmeks päevaks. Linna arhitektuur on kujundatud Aku Ankka (Piilupart Donald) lugude põhjal, kus kohalikud poed kauplevad odava kaubaga ning lastele on Tivolis karussellid juulis tasuta.

Olin selleks ajaks pool raamatust läbi lugenud, kus keskenduti harjumustega seotud teaduslikele uuringutele aju anatoomiast ja füsioloogiast lähtudes. Laborirottide ja ka inimeste peal läbi viidud katsete kirjeldused tuletasid meelde keskkooliaegseid bioloogiatunde ja mulle tundus see taaskord ääretult põnev. Mis on see, mis tekitab inimestes kirgliku soovi millegi järele, et ta lõpuks harjub sellega nõnda, et ei kujuta enam teistmoodi elu ettegi? Miks mõned ettevõtted tabavad kliendi vajaduse, tekitavad sellest harjumuse, teenides ühtäkki miljoneid, teised mitte? Kas see on juhus või läbimõeldud ja sihipärane tegevus? Kuidas Pepsodent haaras omale suurima turuosa, samal ajal kui teised hambapastat tootvad ettevõtted kiratsesid? Ja lõpuks – kuidas tuli üks kohalik Tuuri noormees 20 aastat tagasi sellisele ideele ja muutis iga-aastase juulikuise „väljasõidu“ harjumuseks, olgugi, et kaupade allahindlused on tänaseks võrreldavad teiste linnade allahindlustega? Tema ettevõtte müügikäibe ületab Soomes vaid Stockmanni kaubaketi käive.

Teaduslikud katsed ja uurimused on raamatus taustaks elulistele näidetele mitmest erinevast valdkonnast: on uuritud sportlaste ja sõjaväelaste käitumisharjumusi tulemustele orienteerituse seisukohast lähtudes, on kirjeldatud uute hittlugude turuletoomise aspekte, analüüsitud suitsetamise-, alkoholi-, mängu- ja muude sõltuvuste probleeme. Ja muidugi teavad sellised gigantsed USA kaubandusketid nagu Target, Amazon.com, Hewlett-Packard ja Hallmark, kuidas müügikäibe kasvatamise eesmärgil klientide isiklike andmeteni pääseda ning nende ostuharjumustest andmebaase luues klientidele sooduskuponge saata veel enne kui kliendid oma ostusoovist teadlikudki on. See omakorda aga aitab kaasa ostuharjumuste süvendamisele ja nii tekibki kinnine ring, kus inimeste juhtimise võtavad üle nende harjumused.

Raamatus on käsitletud ka uue tootega turule sisenemise probleeme, lisatud mitmeid huvitavaid näiteid ja rõhutatud aspekte, millele mõelda enne, kui oma toote või teenusega turule tulla.

Omaette peatükk on pühendatud tahtejõule. Kui tahtejõud on õpitav, miks ta siis väsib ja kuidas seda treenida? Kuidas on õnnestunud Starbucks´il probleemsetest noortest koolitada tasakaalukad ja enesekontrolli omavad klienditeenindajad? Kuidas kujundada enesedistsipliinist organisatsiooniharjumus?

Kuna tegemist on tõlketeosega, siis vahest häirib mõnda lugejat ameerikalik olustik ja kirjastiil. Mind see ei sega, olen kolm aastat elanud selles kirglikult edule orienteeritud ühiskonnas ja tean, et autori kirjeldused olukordadest ja mõtteviisist on sealsetele inimestele loomupärased. Raamatut tuleb lugeda eelarvamustevabalt, siis on sellest kõige rohkem kasu.

„Harjumuse jõud“ ei sisalda üldkehtivat retsepti, ei anna imekiire muutuse valemit, vaid selgitab harjumuste toimemehhanisme, illustreerides neid uurimuste tulemuste ja rohkete näidetega ning annab lugejale konkreetse etapiviisilise teejuhi, kuidas oleks võimalik harjumusi muuta. Lugesin mõnuga ja sain mõtteid nii halbade harjumuste asendamiseks parematega kui ka ideid tõhusamaks müügistrateegia väljatöötamiseks oma ettevõtte tarbeks.

http://www.raamatuklubi.aripaev.ee/default.aspx?publicationid=F58556B2-0F97-4118-A719-FDBD600798B3

Peaaegu aasta

...on siis nüüd läinud ajast kui viimase postituse tegin. Võiks lausa kokkuvõtte teha, et mis kõik vahepeal juhtunud on, aga ütleks Hugh Granti sõnadega filmist `Neli pulma ja üks matus`, et mis ta siis kõikse aeg teinud on: tööd, tööd, ikka tööd :)

Tartu koolitusettevõttele on büroo- ja klassiruumid Tallinnas püsti pandud, sisustatud ja koolitused täie auruga toimumas. Istusime veel ehitustolmu sees, kui esimesed koolitused peale hakkasid. Huvitav aeg oli. Kinnisvaraturg Tallinnas sai selgemaks, täienesid teadmised konditsioneeridest, kohvimasinatest, lükanduste ja -seinte erinevatest paigaldusvõimalustest, värvivalikutest, põrandamaterjalidest, klassiruumi sisustamise erinõuetest ja muust, mis ehituse ja sisustuse juurde käib. Iga pisiasi tahab ju läbimõtlemist - see, et kohvitassid ja nõudemepasumasin sobiks, et WC funktsioneeriks laitmatult, et Wifi kataks kogu ala, et koopiamasin oleks piisava kiirusega, et büroo- ja koolitustarvikute varu oleks alati olemas ja mis kõik veel....

Ja kui siis kõik töötas ja toimis, otsustasin ennast ja oma ettevõtet arendama hakata. Olin ju pikalt koolitanud alustavaid ettevõtjaid, aga ise... Koduleht sai valmis http://kiilikoolitus.ee (natuke reklaami ;)), logo ja visiitkaardid - kõik taaskord äärmiselt mõnus loominguline tegevus.

Nüüd loodan, et saan koos perega puhata, ideid ammutada, teatrisuve nautida ja ennast doktorantuuriks ette valmistada. Loodetavasti ei pea niipea kusagile kolima hakkama - kuidagi ei tahaks. Vanem tütar, kes sel suvel usinasti Tallinnas giidituure teeb, otsustas küll sügisest taaskord mujale, seekord Taani õppima pageda. Aga noorel on ikka rohkem energiat. Peaasi, et valikud lähtuvad südamehäälest.

Soovin kõigile enesega rahulolu ja mõnusat, mõnusat suve!

Saja-aastane, kes...

 Mõnus suvine lugemine, mille kohta on hästi kirjutatud blogis loterii. Täiesti nõus, et meenutas kangesti Forrest Gumpi, sedakorda siis Rootsi moodi :)

Teatrisuvi

Nojah, enamus suvest on läbi ja sama siis ka teatrisuvega. Pelgasin, et sel aastal ei jõua etendustele nii palju kui tahaks, sest puhkus on enamaltjaolt 'läinud oma maja nahka'. Nimelt koju kolides avastasime, et aastate jooksul võõrsil elamisest on riideid nii palju saanud, et pole, kuhu panna, seega tuli nn spordituba ümber kujundada garderoobiks. Nagunii seal eriti sporti keegi ei harrastanud. Samuti ootas majaesine plats valmis ehitamist, siis saun natuke kohendamist, rääkimata aiamuru pidevast niitmisest, lillede istutamisest ja muudest majaga seonduvatest rõõmudest. Tööpuuduse üle oma majas kurta kindlasti pole võimalik. Või nagu naaber kord ohkas, et õhtul töölt koju tulles tervitab maja teda sõnadega: 'Tere, minu ori!'  No me pole õnneks veel ilmatu suurt iluaeda esialgu luua, seega hetkel on vaid muruniitmise mure ja orjana veel ennast ei tunne :)

Aga suvi ilma teatrita on nagu...
Olgu peale, meie teatrisuvi algas Linnateatri komöödiaga 'Scapini kelmused'. Märksõna: tublid noored näitlejad. Lapsele loomulikult meeldis ja mulle ka, sest tänavuaastaste noorte lõpetajate koosmäng on lihtsalt nauditav, selles pole mingit kahtlust.  Ma ei tea, kas sellest, et tegemist oli viimase etendusega või mingil muul põhjusel, aga ka lavastaja Elmo Nüganen pidi koos näitlejatega lavaaugus suplemas ära käima. Elmo kutsus ka pealvaatajaid, aga miskipärast keegi soovi ei avaldanud.

Teine etendus - Draamateatri 'Saatuse heidikute kuu' Laitse graniitvillas - väga hea, aga sellest ma juba kirjutasin. Märksõna: kõik oli nauditav.

Järgmiseks muusikaline komöödia 'Suveunistused'. Palun vabandust, aga mulle ei meeldinud. Läksin seda vaatama, kuna etenduse paik Ohtu mõis on kodule lähedal ja seda kiideti vaata et lausa suve tipplavastuseks. Märksõna: Ülle Kaljuste päästis etenduse.

'Vabrikutüdrukud' Kukruse polaarmõisas. Väga nauditav, aga see lõpp...see tuli kuidagi ootamatult. Tundus nagu kirjanikul oleks ühtäkki kiireks läinud, et lõpp loomata jäi :) Märksõna: hea naisnäitlejate kooslus.

'Mesallianss'. Lõpuks ometi ka üks väga hea komöödia. Tundub, et huumorimeel on meil siiski veel olemas :) Märksõna: saab naerda küll.

Ees ootavad (ja ei jõua ära oodata:)): 'Islandi kell' Draamateatris, 'Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingo ainetel' Karula külas, 'Seitse venda' Saueaugu teatritalus, Linnateatri 'Maailmale nähtamatud pisarad'. Märksõna: teatrisse!

Tallinna vangla

Vabatahtlikult ma sinna läinud poleks. Meelis vedas mind, käis peale, et ühildaksime Lennumuuseumi külastusega. Ma teadsin küll, et seal on kole, hallitav ja rõske, aga tegelikult oli hullem veel. Vihmane ja hämar ilm võimendas seda kindlasti ka. Seal pole midagi muudetud, kõik on nii nagu pärast sulgemist jäi, isegi hais, mis ajapikku pigem veelgi vastikumaks muutunud on. Iseäranis meditsiiniblokis, kus lisandus vere, väljaheidete ja mäda ja pagan teab veel mis hais. Isegi mu äi arvas, et kuna see koht ikkagi muuseumi nime kannab, oleks eeldanud pisut enam 'kasitust'.
Ühesõnaga peale teise korruse külastust mulle aitas, keeldusin kõrgemale ronimast. Süda läks pahaks. Mõelda vaid, et ka meie Palusalu siin oma aega veetma pidi, rääkimata paljudest teistest süütutest inimestest.

Vaade jalutamisboksidele ülevalt valvuri putkast. Jalutusboksid on sisehoovis.

Meditsiiniblokk

Vaade merele vangla territooriumilt. Kui nüüd arvata, et kinnipeetud said nautida miljonivaadet, siis nii see polnud. Aknad on altpoolt poolenisti kaetud tellistega, pealt 'metallribakardinatega'.

Saatuse heidikute kuu

Ütlen kohe ära, et minule see järjekordne O’Neilli teatritükk meeldis. Teame ju lugusid näljahädas iirlastest, kes Ameerikas uut elu rajades ja kohalike vihkamist trotsides oma elu rööpaisse saada üritasid, põlvkond põlvkonna kaupa, igaüks oma võimete, arusaamade ja oskuste piires. Inimsuhted on keerulised, liiatigi siis veel nii keerulistel aegadel. Minu kadunud vanaema, kelle elu ka just lihtsate killast polnud, ütles ikka, et igaüks ronib oma redeliga taevasse.
Ka polnud ma varem Laitse graniitvillas käinud, mis  oma skulptuuride aia ja siseinterjööriga positiivselt üllatas ning etendusele aura lõi.

Noorem laps, keda ma nüüd juba kõhklemata suurte etendustele kaasa võtan ja  kes arvas, et suurte etendused on hulga huvitavamad, võttis asja kokku sõnadega, et olla natuke imelik lugu olnud.  Ja et küll nad ikka palju jõid. Kahtlemata oskab  Märt Avandi joodikmeest suurepäraselt mängida :)
Ka Jaan Rekkor sobis oma rolli nii nagu oleks see roll just temale mõeldes loodud.

Pisut häiris nii mind kui Meelist (Meelist siiski rohkem ;) ) konflikt näitleja ja näidendi  tegelaskuju vahel – Kersti Meriloo etendatav noor naine pidi kirjelduste kohaselt olema tugev rinnakas maatüdruk.
Olgu peale, etendus oli ikkagi väga hea. Minge vaatama!

Elu saab minna ainult paremaks

Just. Olla oma kodus oma kodumaal oma pere keskel (kõlab pateetiliselt? - aga on tõsi :)), siis veel meri ja päikesepaiste, suvi ja sõbrad... kas pole idülliline? No vaielge vastu! :)

Täna on mul hea meel veel selle üle, et minu lähitulevik on lõpuks selgema piiritluse saanud: toredast koostööst Tartu koolitusettevõttega hakkab tekkima laienenud partnerlus Tallinnas. Oi, kuidas mulle meeldib midagi luua, nullist alustada! Ja pärast ennast kiita ;)

Kui vanem tütar vehib Lennusadamas giidina tööd teha ja rannamõnudest võib vaid unistada, siis noorem naudib koos teiste omavanuste sugulastega maal vanavanemate juures täiega maaelu. Ainsaks mureks sääsed.

Ja Meelis, tema põeb ülehomme toimuvat raadiosaadet 'Kukul külas'. Küsimused olla sellised, millele vastata on keeruline, olevat liiga isiklikud. Et kui oleks tööst olnud, noh siis võiks rääkida nii, et kahest tunnist kindlasti väheks jääks. Eks me näe ja kuule. Mina olen talle ikka kriitik olnud - seda ma oskan. Või siiski ei oska, sest ütlen asjad liiga otse välja ..:)

Nautige suve!

Ah jaa, kui teil raamatupidamisteenust võiks vaja minna või väljaõpet, siis andke teada!

Kuidas me kolledži naispere ja lastega Tallinnas käisime

Saab lugeda siit. Eesti on põnev koht tõdesid eranditult kõik :)

Rohi on roheline...

Sõbrad ja sugulased on juba harjunud, et küsimusele kuidas läheb vastan, et pole viga, just saime jälle kolitud. Nii nüüdki, peale kaheaastast Tartu-perioodi oleme taaskord asukohta muutnud - seekord küll koju, hurraa! Valulised kogemused minevikust kummitamas, iseäranis laste koolivahetusprobleemid, ja teadmata tulevik ees ootamas, iseäranis minu enda tulevik, on hing pikka perioodi juba rahutu olnud.

Viimasel paadireisil Emajõe peal kolledži naisperega sai just meie kui militaristide abikaasade staatuse üle nalja heidetud: kõigepealt mehe soovid, siis laste, seejärel kassid-koerad ja kui siis veel kusagilt pigistada õnnestub, siis meie soovid...

Ise tunnen, et olen kolimistest ja probleemide lahendamistest ja sellest, et 'oma teed' mul justkui nagu polegi, väsinud. Pole ju ka ime -- iga kahe-kolme aasta tagant  kolime, olgu siis Eesti piires või välismaal. Kui ei muud, siis ma võin ennast elukutseliseks ümberasujaks nimetada.

Nüüd siis lõpuks kodus. Hea on olla kodus: rohi  tundub nii roheline ja päike kollasem kui kunagi varem :) Ja näib, et seekord asjad sõltumata hirmudest siiski vähehaaval laabuvad.

Veelgi enam, selgub, et teeotsi minu 'omale teele' on lausa mitu, tuleb südant kuulates ja jalgu maas hoides see õige ots üles võtta ja siis kindlalt  minema hakata, tagasi vaatamata... Hüvasti, Tartu!

Lastekaitsepäev

- Emme, mis tähendab lastekaitsepäev?
- Hmm, jah, ega ma oskagi seletada. Mõnedel lastel pole ema-isa, mõnedel on kõhud tühjad... Et me ei unustaks, et on lapsi, kes vajavad kaitset.
- Ahah.

Eks ta ole. Elasin kunagi maal, see oli siis, kui riigikord muutus ja külad tühjaks hakkasid jooksma. Töötasin õpetajana ja puutusin kokku mitmete kehvas seisus lastega. Nüüd elan linnas (klapid peas?) ja ära hakkab ununema see, mis oli. Aga ilmselt on endiselt lapsi, kelle söök piirdub koolilõunaga ja kes õhtul koju minna ei taha...

Suureks saanud

- Emme, ma lähen Teresaga välja!
- Kuhu välja? Mis te seal teete?
- Linna, jalutama, niisama.... Noh, ma olen nii suur küll, et tohin juba tšillida ja hängida...

Napoli - Pompei - Rooma

Vahepeal sai üks väike Itaalia reis ette võetud ehk teisisõnu -- Meelis kinkis mulle lennukipileti, st ostis mind meie hõbepulma-aastapäeva puhul endaga tööreisile kaasa:) Seekord ma vastu ei punninudki, sest tundsin ise ka, et olgugi, et reisimine pole just kõige keskkonnasõbralikum teguviis ja nii mõnegi blogija arvates mõttetu aja- ja rahakulu ;), siis ajude tuulutuseks, st vaimse tervise seisukohalt oli väike äraolek kodurutiinist tol hetkel vägagi teretulnud. Minu meelest on vaimsele tervisele (ja tegelikult ka füüsisele) igati kasulik kui sa satud ootamatutesse lahendust vajavatesse etteaimamatutesse situatsioonidesse ning pead vahelduseks tegelema hoopis teistsuguste probleemide ja olukordadega.

Meie reisi seiklused algasid juba Rooma lennuväljal. Ootasime parasjagu ametliku tabeli info kohaselt lindi nr 6 juures oma kohvreid, tunnike või nii oli kulunud, kui meie juurde astus vene keelt kõnelev naisterahvas ja selgitas abivalmilt, et ootame vale lindi juures, kohvrid olevat juba ammu teise lindi peal ringlemas. See siin on Itaalia, selgitas ta, olge ametliku info suhtes skeptiline. Ok, edaspidi oleme. Tegelikult oleks ise pidanud selle peale tulema, see polnud meil ju esimene kord viibida Itaalias.
Kohvrid õnnelikult käes, jäime ootama bussi, mis meid Napolisse viima pidi. Ilm oli meie jaoks paradiislikult soe ja palmid lennujaamas tekitasid tunde, et juba lennujaama territooriumil on meie jaoks hea küll. Kiskusime seljast paksud kampsunid ja otsisime välja päikeseprillid. Pärast väikest segadust õige bussi leidmisega sättisime end siiski kenasti Napoli poole teele. Bussijuht hakkas meile vahepeal midagi seletama, millest me muidugi miskit aru ei saanud. Ta üritas veel teisegi korra meile midagi arusaadavaks teha, veel pikemalt ja valjemalt, aga nähes, et ka sellest polnud abi, lõi käega. Peaasi, et ta Napolisse sõidab, mõtlesin mina. Mõne aja pärast selgus, et ta tahtis vahepeal peatust teha, et keha kinnitada ja mis meilgi selle vastu oli.
Napolisse jõudsime õhtupimeduses, kuid kuna kell oli alles seitsme ringis, otsustas üks meie reisigrupist, kes oli selles linnas elanud, meid jalgsimatkale viia. Hotell asus kesklinnast kaugel ja nii me kondasime läbi mahajäetud metallitehase territooriumi, kehvade elurajoonide ja muidu kõhedusttekitavade tänavate mingi lubatud vaateplatvormi poole. Vihma hakkas sadama ja asi muutus üha vesisemaks. Vaateplatvormile jõudes nägime läbi pimeduse ja udu küll ka pisukest tükikest merd, aga rohkem jäi siiski silma kole mahajäetud ümbrus ja prügi. Seda viimast ei ole ma muidugi kusagil nii palju näinud kui Napolis, sellega tuli leppida ja end teadlikult häälestada prügi mitte tähele panema, muidu oleks muud vaatamisväärsused nägemata jäänud.
Kogu selle õhtuse nukruse keskelt leidsime lohutuseks ühe kena söögikoha ning kuna olime õhtu jooksul ainsad kliendid teenindati meid kuninglikult. Söök on Itaalias võrratu, ja olgugi, et ega aru ei saa, mida menüü pakub, on iga söök, mis ette tuuakse maitsev.
Järgmine päev, mil Meelis tööasju ajas, tuli mul iseenda seltsis mööda saata. Minisõnaraamat ühes käes, kaart teises, metroojaama nimi pähe õpitud, hoiatused, et Napoli on vaeste bandiitide linn, meelel mõlkumas, orienteerusin hommikul jaama poole. Tänu kohvikute ja poodide ustel askeldavatele kohalikele elanikele sain selgeks itaalia-keelsed suunda kirjeldavad sõnad, ka vabandused ja tänusõnad. Ei läinudki kaua kui jõudsin õnnelikult metroojaama. Kui ma poleks mandariine ja apelsine täis puid tee peal vesise suuga imetlenud, oleks veelgi kiiremini pärale jõudnud. Soetasin pileti, astusin läbi mittetöötavate väravate, ronisin rongi ja võtsin istet. Mõni peatus hiljem sisenes rongi piletikontroll, kes minu piletit vaadates midagi mulle selgitama hakkas. Minu sorry peale otsis taskust pastaka ja kriipseldas piletile kuupäeva ja kellaja. Hiljem selgus, et ma oleksin pidanud pileti väikesest kollasest kastist metroojaama seinal läbi komposteerima.
Napoli kesklinna jõudes sattusin otsekohe kaootilisse inimvoolu. Kitsad tänavad, väikesed poekesed, alalõpmata tuututavad motorollerid ja autod, peremeheta kassid ja koerad, kusagile tõttavad inimesed, palju erivärvilist pesu väljaspool aknaid kuivamas, söögikohad otse tänaval kogu selle möllu keskel, turud värskete puuviljadega lahtistel lettidel... See sagin ja lärm ehmatas mind esialgu paigale tarduma ja ennast pisut koguma. Mis siin siis veel suvel toimub, mõtlesin.

Kitsad tänavad.Mingid imelikud ollused, mis rippusid voolava vee all akvaariumis osutusid pestud ja tükeldatud lehmamagudeks. Liiklus oli Napolis hull mis hull. Sõideti igal pool ja millega iganes.Selleks, et kindlustuskaitset omada, tuli kohustuslikus korras kasutada roolilukku.

Ühesõnaga pisut natukest kogumist ja mõningate fotode tegemist võtsin ette suuna ülespoole, sõna otseses mõttes ülespoole, sest Napoli on mitmetasandiline ja vastloetud Kai-Mai Olbri reisikirjeldus 'Imeline Itaalia' tekitas minus huvi ronida nii kõrgele üles kui võimalik. Oleks ma teadnud, kuidas mu sääred järgmisel päeval valutavad! :) Aga oleksin roninud ikka, sest asi vääris seda. Kitsaid treppe pidi üles rühkides koorisin riideid järjest vähemaks. Minuga koos rühkisid vaid postiljonid ja mõne aja pärast avastasin veel ühe turisti moodi naise oma selja taga. Rohkem treppidel ukerdajaid polnud, samas oli huvitav see, et peaaegu igas väikeses korterikeses, mis trepitänavaid ääristasid ja mille aknad olid enamasti avatud, toimetas keegi. Esmaspäevasel päeval peaks inimesed tööl olema? Põhja-itaallased on teadagi pahased, et lõuna-itaallased SKP tõstmisele kaasa ei aita :)
Jõudsin, kuidas seda nüüd kirjeldadagi, vahepealsele tasandile, kust avanes vaade katustele. Riga-räga juhtmeid, sadu satellittaldrikuid ja antenne, kõikvõimalikku koli olid katusepelased terrassid paksult täis. Tuli vastu üks vanem mees, kes andis mulle nõu fotokas oma peost igaks juhuks tasku pista. Sain teada, et tasko tähendab itaalia keeles taskut. Astusin läbi ühest pisikesest poest, et vett osta. Hong Kongist pärit müüja oli rõõmus, et sai mulle oma inglise keele oskust presenteerida, seletades, et pole hea, et siinsed elanikud seda keelt ei valda. Kui ma tshekist keeldusin, selgitas ta, et peab selle mulle andma, sest politsei käib kontrollimas. Sain hiljem aru, et kui veel mõned aastad tagasi tuli isegi korteriüür sulas tasuda, ilma et mingit dokumenti vastu pakuti, siis nüüd peavad müüjad igal pool tshekke ostjatele väljastama. Karabinjeere ja politseinikke, kes trahvikviitungeid välja kirjutasid, liikus ringi tõesti igal pool.
Mida enam ülespoole ma rühkisin, seda vähem tuli vastu inimesi, üha vägevamaks muutusid vaated, puhtamaks tänavad ning suuremaks ja uhkemaks majad. Pole paha, mõtlesin, nii elaks isegi. Kindlasti elaks:)
Kuna mu kaardil polnud kõiki tänavaid, ei leidnud ma oma asukohta üles ja nii võttis allatulek palju rohkem aega kui ülesminek, sest see kulges kuidagi spiaalikujulisel ühelt tänavalt teisele ekseldes. Kuna turismihooaeg polnud veel alanud, siis turistidele mõeldud tõstukid veel ei töötanud. Aga alla ma jõudsin, itaallaste moodi ühe pitsatüki otse tänaval suure näljaga ära sõin, vett peale jõin ja hotelli poole suuna võtsin.
Hotelli ma siiski nii lihtsalt tagasi ei jõudnud, sest selgus, et on olemas kaks ühenimelist metroopeatust ja kuna info piisavusega sealkandis just kiidelda ei saa (infotulbad ei toiminud ja rongidel polnud mingisuguseid suunanimesid), siis loomulikult istusin ma valesse rongi ja sõitsin valesse peatusesse. Sealt tagasisaamine oli aga omajagu tegemine, kuna järjekordsed pieltikontrolörid juhatasid mulle taaskord vale suuna kätte. Läks aega, mis läks, aga kohale ma lõpuks jõudsin, väsinud käimisest ja itaalia keeles suhtlemisest, kuid päeva kordaminekust õnnelik. Ja loomulikult läksime õhtul veelkord linna, häid sööke ja veini nautima. Tee oli ju nüüd selge ning õhtune linn hoopis teist nägu.
Järgmine päev leidis meid hoopiski pealelõunasesest Pompeist, sealt, kus kord rikas ja õnnelik rahvas olla elanud ning kelle kole must vulkaanituhk ühel mitte just kõige ilusamal päeval enda alla matnud olevat. Mida iganes selle linna kohta räägitud on, aga nii suurt ja võimast, tolle aja kohta hästi välja arendatud ja läbi mõeldud elukorraldusega linna poleks ma oodanud. Iseäranis meeldis mulle, et linna keskel asus tempel, mis oli ehitatud mitte jumala, vaid inimese kummardamiseks. Aga mine tea, ehk see osutuski hukatuslikuks. Igatahes, kui te sinna satute, siis võtke kindlasti giidituur, kuna varemed iseenesest ei räägi midagi, kogu see äärmiselt põnev linna puuduatv info tuleb juurde kuulata.
Nojah, ja viimase päeva veetsime Roomas. Kuna ma olen varem Roomas piisavalt hulkunud ning pealegi asus hotell taas kesklinnast kaugel, nn eurolinnaosas, siis otsustasin oma hommikupoole shoppamisele kulutada. Sain hotellist teada, et umbes kilomeetri kaugusel on suur uus shoppamiskeskus ja nii ma sinnapoole, sõnaraamat peos, sammud seadsingi. Ilm oli pagana ilus, linnud laulsid, aga kitsas teeperv autotee ääres oli inimtühi. Peale mõningast astumist märkasin jooksjat, kelle viisakalt vabandades (itaalia keeles mõistagi) rajalt maha võtsin ja keskuse järele pärisin. Minu üllatuseks hakkas ta mulle inglise keeles teed juhatama ja nii ma kenasti kohale jõudsingi. Kuigi jah, selleks, et päris kohale jõuda, pidin ma üle suure mitmerealise kiirtee saama, ülekäiguradadeni pidin aga marssima veel umbes sama kaua ehk siis kilomeetri jagu. Tundsin ennast juba nagu Ameerikas. Kaubakeskus, näe, on käeulatuses, aga selleks, et sinna saada, tuleb rentida auto :)
Ka kaubakeskuse sisemus tekitas tunde, et olen taas Washingtonis - see oli nagu koopia sealsest Pentagon Mallist, brändipoed, tõsi küll, pisut teistsugused ja kordades kallima kaubaga. Itaallased ütlevad, et shoppama tasub tulla jaanuaris, see olevat ainuke allahindluskuu. Nii et kui jaanuaris sinna riiki satute, minge poodlema :)
Kokkuvõtteks võin öelda, et reis läks igati korda. Ilm oli soe, päikest palju, sain uidata nii üksi kui seltskonnas, suhelda kohalikega,vitsutada head ja paremat ning õppida selgeks mõned itaalia-keelsed sõnad. Mõtlesin, et seda keelt on lihtne selgeks saada, kuna nad kogu aeg räägivad ja tegelikult piisabki ainult keskkonnas viibimisest. Sain teada, et Napoli ei ole miski kole, vaene ja bandiitlik linn, on hoopis vägagi kenade inimeste, põneva arhitektuuri ja suurepäraste vaadetega läbi-lõhki lõuna-itaalialik linnake. Aga mis me hõbepulma-aastapäeva õhtul tegime? Otsisime üles selle väikese restorani, kus aastaid tagasi käisime ning mida muud kui nautisime head sööki ja kohapeal valmistatud suurepärast veini.

Iga kuu esimesel kuupäeval

Nojah, iga kuu esimesel kuupäeval täpselt kell 11 istun mina arvuti taga (muidugi kui parasjagu loenguid ei loe või muud kohustuslikku ei tee), lahti Piletilevi lehekülg Linnateatri järgmise kuu etendustega ja üritan pileteid osta. Enamus etendusi on ju nähtud - pole probleemi, aga mõni etendus - no ei õnnestu see pileti ost, tee, mis tahad. Näiteks etendusele 'Aeg ja perekond Conway' olen ürtitanud piletit hankida juba mitmes kord. Istun, arvuti klahvid sõrmede all ja ootan kuni kell täpselt 11.00 kukub, siis muutub nupp 'Osta' aktiivseks... ja siis -- umbes mis umbes, see internetikeskkond. Ei tea, kas siin mängib rolli ka interneti kiirus? Või pole sellel mingit tähsust. Igatahes kell 11.10 kuulutab Piletilevi, et piletid on välja müüdud. Ja minu tuju selleks päevaks (või pooleks) rikutud. Ehh, aru ma ei saa, kuidas mõni saalitäs nii ruttu otsa lõpeb.
Ja heast teatris Tartus tunnen ma endiselt puudust.

Tehtud!

Vastuvõtul käimine on kallis lõbu. Võtsin julguse kokku ja lõin kulud kokku.

Kleit 320.-

Maniküür 25.-

Kingad (ei leidnud sobivaid, kasutasin vanu) 0.-

Pesu ja sukkpüksid 54.-

Juuste värvimine, lõikus ja proovisoeng 80.-

Soeng 40.-

Kosmeetika, bränditooted (ise ka siiamaani ei usu!) 196 eur (jumestuskreem ja -puuder, huulepulk, -pliiats ja -läige, põsepuna, pintslid). Nõuandeteenus kuulus sinna juurde, aga seda võis nimetada pigem hästi korraldatud marketingitrikiks.

Ehted 22.-

Kokku 737.-

Kusjuures seekord sain taas kinnitust oma oletustele, et kui lähed juuksurisse, siis piisab sellest kui juuksuri enda soengule pilgu heidad ja võid üsna täpselt öelda, mis värvi ta sul juuksed värvida soovitab või millise soengu pähe teeb. Mul ju oma juuksurit pole, pole kunagi olnudki, sest isegi kui tekib, on aeg kolima hakata. Niisiis usaldan ma enamasti juuksurite maitset ja soovitusi. Tagantjärele vaadates olen siiski kommentaaridega nõus, et võiksin juuksurit vahetada. Ehh, mõtled küll, et tühja neist kommentaaridest, aga eks omajagu tõtt on sealgi.

Sama juhtus kosmeetikaosakonnas. Kuna jumestajaid Tartus piisavalt ei jätkunud ja kõik ajad olid kinni, tuli mul iseenese tarkusele toetuda ja muidugi varusid täiendada. Vaatasin müüginaiste huuli - kenad roosad olid eranditult kõigil. Rõhutasin, et roosa mulle seekord ei sobi, otsigu ja sobitagu mulle midagi muud. Ja ära tulin loomulikut roosa huulepulk kotis. Ehh, ma ei tea, kuidas nad seda teevad. Meik siiski tuli seekord hästi välja, vähemalt nii arvan ise :)

Lõpuks jääb mul üle kadestada sõjaväelasi, kellele riik riided selga õmbleb. Neid riideid kantakse siis nii kaua kuni vastu peavad. Ei mingit muret, et kust ja kuidas järgmiseks korraks uue vormi saab. Soengust-kosmeetikumidest-maniküürist rääkimata.

Muidu oli kogu päev ja pidu minu meelest igati korda läinud. Seda, et rahvas omaalgatuslikult tantsima, st disko rütmis vihtuma kukkas, võib ehk õhtu parimaks osakski pidada. Presidendi kõne ja kontserdi järel muidugi.

Aga seda, et pärgade panekul oma lapse uhkelt presidendi kõrval seismas avastasime, oli üllatus omaette. Olla parim koht olnud :)

Käisime Haapsalus soojas

Käisime kolledži naisperega Lääne-Eestit avastamas. Külma pärast jättis nii mõnigi tulemata, aga kui Tartus oli -24, siis Haapsalus juba -7 :) Haapsalu tundus talvel hulga mõnusam kui suvel - valge, vaikne ja rahulik, ilusad inimesed, väga maitsev söök ja omapärane interjöör Müüriääre kohvikus ning vahva kohalik inglise keele õpetajast giid.
Loss avati ekstra meie tarbeks.
See on see aken, teate küll :)

Keldrikäikudes konutavad inimkujud on pisut ehmatavad küll. Isegi giid ütles, et tal on jätkuvalt aeg-ajalt hirm.

Jäätee oli just avatud ja see tekitab võõramaalastes alati elevust. Giid oli just seletanud, et bussiga seal sõita ei tohi ja kiirusepiirang on 40 km/t, siis tegelikkus näitas midagi muud. Eks nii see jää pragunema kipuki. Ega seal tegelikult ka jalakäijail viibid ei lubata.

Tšaikovski, muide, pole Haapsalus kunagi käinud.

Tagasiteel põikasime läbi Toril asuvast Eesti sõdurite mäletsuskirikust ja jäädvustasime end külalisteraamatusse. Kes arvab ära, mis keeles sissekanne tehtud on?

Kirik on vägagi muljetavaldav. Meie selja taga on marmorkastikestest sein, kuhu asetatakse ohvitseride tuhaurnid.

Astuge kindlasti läbi kui sinnakanti juhtute!

Siis, kui tuleb vastuvõtukutse

Presidendi vastuvõtu kutsega seoses tekib alati mitmesuguseid emotsioone. Esimene reaktsioon on - kas ikka peab minema, võib-olla saab ära öelda? Kust ma leian jälle kleidi? Siis kingad ja sobivad ehted sinna juurde. Ei tunne ma Tartus ühtki juuksurit, ehk jätaks lihtsalt juuksed sirgena lahti? Kas meigi teen ise või usaldan kedagi teist? Aga keda? Ja mis see kõik lõpuks maksma läheb...

Meil on see nüüd viies kord presidendi vastuvõtule minna. Esimene oli 90. -ndate keskel ja siis, naljakas endalgi, ostsin kleidi Maximarketist. Järgmise kleidi soetasin juba Bastionist. Seejärel disainis ja õmbles mulle kleidi modelleerijast ämm ning siis juba noor ja julge moedisainer Maarja.

90.-ndatel avaldas Õhtuleht peale iga vastuvõttu oma kokkuvõtted kõige ilusamatest ja kõige koledamatest kleitidest. Ja kes see ikka tahtis sinna sinna teise top-i jääda... Mingil ajal tuldi õnneks mõistusele ja seda koledate kleitide esitlust enam ei korraldata. Või siiski? Mina ei tea. Igatahes mulle oli ükskord üllatus platseeruda esimeste stiilseimate hulka (mitte minul, aga Maarjal siiski:)). Kuna ma ise Õhtulehte ei loe, sain teada sellest alles siis, kui sõbrad ja töökaaslased mulle õnne soovima hakkasid.

Ühesõnaga, mõned head aastad oli selle kohustusega rahu majas, aga tänavu tuleb taas see tee jalge alla võtta. Sõbrad ja sugulased meile kaasa ei tunne, lubavad hoopis tähelepanelikumalt telekat jälgida. No kuis sa siis jätad soengu tegemata või kingad sobitamata :)

Kas päike oli kollasem ja rohi rohelisem?

Heietan siin juba nagu vana inimene: varem oli rohi rohelisem ja päike kollasem. Aga oligi ju?

Inglased ütlevad, et pole midagi paremat heast teooriast. Ilmselt mõtlevad ned selle all teooriat, mis päriselus tegelikku rakendust leiab. Aga kui teooriat ei olegi? Kas siis jääb elu elamata? Ei jää ju - kõike tuleb lihtsalt oma nahal läbi elada. Mõnikord on see hea, mõnikord mitte, aga see sõltub vaatenurgast, eks ole. Ja mingil hetkel vaatad oma elus juhtuvatele seikadele ühtmoodi, aja mööduses aga suhtud asjadesse teistmoodi.
Praegusel ajal võid raamaturiiulitelt leida igasugust kirjandust kõikvõimalikeks elujuhtumisteks. Googeldamine on meie jaoks igapäevane tegevus ning tarka infot tuleb telekast ja raadiost.
Aga meil omal ajal ei olnud infot. Mõneti oli lihtne: riik sättis inimese elu, andis tasuta hariduse, töökoha, elamispinna ja manitses kaks korda elu jooksul vahekorras olema, et inimesi taastoota.
Kõik muu oli keelatud või amoraalne.

Kuna elul olid siiski ka oma varjuküljed ja kõik polnud nii üheti mõistetav ja reeglitele alluv, mida meie teismelistena oma vanemate elu vaadates tajusime, siis üritasime teooriat ja praktikat kokku viies ise parimaid lahendusi otsida. Vähemalt mina üritasin olla hea laps oma vanematele, kuulekas õpilane õpetajatele ja tore tüdruksõber oma poiss-sõbrale.

Aga isegi kui väga-väga üritada, ikkagi tekkis küsimusi, et kuidas on õigem või milline valik teostada. Sest vaatamata kõigele oli ikka valikuid ka. See, et mul tuli ülikooli tee peale keskkooli ette võtta, selle dikteeris mulle ette isa. Läksingi. Aga milline eriala valida?
See, et kõigil olid poiss-sõbrad, oli sama kindel, nagu igal poisil pidi olema oma tüdruk. Aga kui austajaid oli rohkem, siis milline valida?
Kui igas perekonnas oli tavaliselt kaks last, siis millal taastootmisega alustada? Ja kui kohe järeltulijaid ei tahtnud (ei tohtinudki, sest siis heideti keskkoolist välja) , siis kuidas teha nii, et lapsi ei sünniks? Reegel ütles, et ei mingit abielueelset seksuaalelu, lihtne.

Ühesõnaga, ise tuli oma mõtete ja tegudega hakkama saada, ise otsustada või lasta otsustada kõigevägevamal. Aga tollal ei tohtinud ka Jumalat olla. Nii et ikka ise - ise mõtlesid, otsustasid, katsetasid. Ja kui ikka oma silmaga kaed ja käega katsud, vahel ka valusalt kõrvetada saad, siis võib täieõiguslikult öelda, et rohi oli rohelisem ning päike kollasem ja tulisem :)

Varem oli elu ehedam

Täna on tavaline õhtu. Minu nina ees on avatud kaks ekraani: televiisor, kust tuleb 'Vabariigi kodanikud', ja läppar, kus on lahti FB ja blogi. Kõrvaltoas on noorem laps, kellel on ees FB ja alumisel korrusel vanem laps, kes samuti istub arvutis, FB arvuti allnurgas avatud. Kui abikaasa oleks kodus, oleks tal kindlasti tahvelarvuti nina ees või läppar, pool tähelepanust siiski telekas.
On ikka ajad. Tõesti. Kui me veel noored olime, polnud keegi arvutitest veel undki näinud. Ja telekast polnud miskit vaadata. Mida me küll tegime? Avastasime pärismaailma, päriselt, naturaalselt :)

Boheem

Käisime Estonias koos oma 9-aastase võsukesega ooperit 'Boheem' kaemas. Ta oli meid juba suvel üllatanud sellega, et nautis omamoodi huviga Vargamäe etendusi, kuid ooper...
Ta ise suhtus samuti esialgu sellesse kerge eelarvamusega - a'la ta olevat televiisorist näinud küll, kuidas nad kisavad. Pidin selgitama, et televiisorist vaadatuna pole ooper üldse see. Siis milline? Igal juhul natuke tõrksalt, aktsepteerides, et pääsu nagunii pole, tuli ta meiega 'Boheemi' vaatama. Ja istuski kenasti paigal, jälgis tegevust, luges ülevalt tõlketeksti, uudistas liikuvat lavakujundust (oi, ma ei teadnuki, et laval saab ka 3D olla :)) ja võttis lõpus asja kokku sõnadega: 'Mulle meeldis! Ja tead, emme, ma hoidsin lõpus pisaraid tagasi.' Riidehoius otsustas ta, et järgmine ooper on 'Julius Caesar'. Meie olime temaga 100% nõus.
Kuigi küsimusele, mida tähendab boheem, ta vist ammendavat vastust ei saanud. Kontrollin homme järele :)

Elu veereb nagu ratas

Ükskõik mis, aga elu veereb ikka edasi, nagu ratas. See, et planeerid üht, ei tähenda veel, et plaanid täituvad. Mõtled, et asjad peavad minema ühtmoodi, aga sõltumata meeletutest pingutustest kukub välja hoopis teistmoodi. Ja siis mõtled, et ju siis nii pidigi minema ja mõne aja pärast tõded, et tegelikult juhtus parim, mis juhtuda võis.
Vahel tulevad su ellu inimesed, kes sulle ei meeldi. Ometigi on neil sulle midagi öelda ja seda ei tohi tähele panemata jätta või ignoreerida.
Vahel koged midagi, mida kogeda ei tahaks, ka halvas unenäos mitte, ning hiljem mõtled, et kui saaks aega tagasi keerata, jätaks nii mõnegi asja tegemata. Ja ometigi on igal kogemusel oma väärtus. See väärtus võib ilmsiks tulla aastaid hiljem või ka kohe - peaasi, et märkamata ei jääks.

Elu veereb nagu ratas. Kruusatee, asfalt, munakivi...veereb ikka :)

Ilus on

Ilus on ikkagi isamaa pale kui sellelt pühkida kõik, mis on vale. Kuldsed laulusõnad sobivad tänasesse päeva hästi. Väljas on lumiselt kaunis ja kapo muudkui pühib ja pühib... :)

Otsad kokku

Raske aasta oli. Sai taaskord kolitud ja pere elu-olu sätitud, olmeprobleeme lahendatud ja iseenda parima võimaliku eksistentsi üle hektilises elurütmis juureldud. Ja muidugi, kui pinged on suured, on ka haigused altis kimbutama. Eestlaste lemmiksõna 'muretsema' iseloomustas seda aastat küll täieõiguslikult. Mõtlesin, et kas sellise elustiili juures on üldse võimalik saavutada olukorda, kus kõik pereliikmed oleksid oma eluga rahul, saaksid ise oma valikuid teha ja elu planeerida. Ega vist.

Ilm on sellel aastal imelik. Kaheksa soojakraadi detsembri lõpus, aias pellid ja võililled õitsevad. Meenutades eelmist talve, kus lumi tuli oktoobri lõpus maha ja jäi kuni aprillini, tundub see tõesti veider.

Head on ikka olnud ka. Rasked ajad sunnivad pingutama ja uusi võimalusi otsima. Lõin oma väikese ettevõtte, mida vähehaaval arendada ja edendada. Ja tundub, et tööd jätkub. Jääb üle loota, et ka sissetulekud vähehaaval suurenevad. Ideid hetkel tundub jätkuvat.

Blogimine on küll pisut unarusse jäänud, aga millest sa hing ikka kirjutad kui vaimu peale ei tule :) Näis, mis tulev aasta toob.

Soovin kõigile mõnusat aasta lõppu ja tegusat uut aastat!

Madam Bovary ja Idioot

Käisime vaatamas Von Krahli etendust "Madam Bovary". Sisu oli hea, aga teostus oleks võinud parem olla. Kuid ega meil Eestis näitlejatega ju priisata pole. Mõned head, mõni väga hea ning ülejäänud, pisut vähemandekamad. Mõni näitleja oskab esineda usutavamalt kui teine ja nii ongi. Selles tükis meeldisid mulle Erki Laur ja Taavi Eelmaa.
Mind natuke häirib ka see kui enamus trupist on tuttav eesti seriaalidest, aga see on vist minu probleem. Ühesõnaga sellest etendusest oleks oleks jõulisemat ja usutavamat esitlust oodanud.
Aga huvitav oli ikka - klassika siiski :)

Veel käisime üle hulga aja kinos Dostojevski "Idiooti" kaemas. Tegelikult eelistan kinole ikka teatrit - elav ja ehe ikkagi. Pealegi pole kommipaberite krõbistamine ja popcorni söömine teatris lubatud, aga see on ka minu probleem :) Film süzhee mulle meeldis. Näitlejatööd olid väga head, eriti Tambet Tuisk ja Katariina Unt, aga film oleks võinud olla sisutihedam ja lühem. Vahepeal kiikasin, et ega mu kallis abikaasa pole kõrval tukastanud. Lisaks arvas ta, et tal pole nii palju kujutlusvõimet, et näitleja, kes filmis kõige ilusamat peaks kehastama, iluduseks kujutleda kui ta seda pole :)
Aga hää oli ikka - taaskord klassika.

Nalja on sügisesse vaja

Diana kutsel ja Danzumehe mahitusel käisin oma tudengist tütrega ehedat eestimaist püstijalukomöödiat kaemas. Heh, vot sellises kohas Tallinna vanalinnas pole ma veel enne käinud ja sellist seltskonda enne näinud :)
Nalja jätkus kõigile, iseäranis neile, kes ise veel tudengid, aga ka neile, kes seda perioodi veel mäletavad (aga kes ei mäletaks? :)).
Minge kindlasti kui mahti saate! Ja kui arvustust lugeda tahate, siis kiigake Danzumehe blogisse.

Kevadel käisime Narvas

Meie hiliskevadisest reisist Ida-Virumaale räägib kolledzhi sõnumitooja. No mis teha, vahepeal oli ju suvi ja sõnumitooja puhkas:) Tuhaväljad oma leelisjärvedega ja Aleksandri kirik - kaks objekti, mis taas sügavat muljet avaldasid.

Kahju, et Tartu Jaani kirik võlvlagedega hakkama ei saanud. Olevat olnud sarnane stoori vabaduseristiga - poliitiline käsk kirik kindlaks kuupäevaks valmis teha ja nii see madal puitlagi sinna löödigi. Kahju.

Ei taha õpetajaks

- Emme, mina küll õpetajaks ei taha saada.
- Miks siis?
- Tal pole ühtegi vaba päeva, ainult laupäev ja siis ta käib poes. Ja õhtuti parandab meie koolitöid.

Mnjah, sellest põlvkonnast vist õpetajaid ei kasva. Kui meie veel kooliealised olime, siis soov õpetajaks saada oli vägagi pop.

Kerge vestlus lõunalauas

- Emme, issi... ärge teie küll lahku elama minge, noh, nii nagu Kadri isa ja ema läksid...
- Jaah? Aga miks?
Pikk mõttepaus.
- Ei tea, lihtsalt.
Jutt otsas, söök otsas ning krapsakalt kepseldes ja kergelt õlgu kehitades läinud ta oligi, meid pisut kauemaks kohvitassi taha istuma ja asja üle arutama jättes... :)

Kompliment

Emme, sul polegi enam lühikesed juuksed, on pikad. Ja polegi enam sirged, on lokkis. Ja see sobib sulle t ä i e g a !

Lapsed juba niisama komplimente ei pillu, tuleb uskuda :)

Kuidas me asjadest aru saame

"Kujdas tjeie sõjdate tjeie sõjdate palun!' karjus postiauto juht peale seda, kui oli mu nina eest läbi lipsanud, auto peatanud ja juhiukse avanud. Ega ma tol hetkel aru ei saanud, mida ta öelda tahtis, aga hiljem, peale situatsioonianalüüsi, oletasin, et ta tahtis mulle öelda, et kui sõidate, siis sõitke.

Just mõned päevad tagasi olin oma mitterulluisutajast abikaasale selgitanud, et rulluisutamine on küll mõnus tegevus, aga kohtadel, kus kergliiklustee ristub autoteega, on olukordade hindamine ja arusaam asjadest erinev. Mina igal juhul võtan alati kiiruse maha (vastutustunne, et laps on vaja veel suureks inimeseks kasvatada, tiksub ikka mõtteis), nii seegi kord. Aga paremat pööret sooritav postiauto juht vist arvas, et hakkan talle teed andma. Nii olin ma sunnitud kokkupõrke vältimiseks veelgi hoogu maha võtma ja möödusin autost napilt siis, kui too oli mu nina eest läbi lipsanud. Kes rulluiskudega sõitnud on teab, et nendega pidama jäämine on omaette kunst ja sõltuvalt kiirusest ei pruugi see üldse õnnestuda. Olen enda ees jälginud, kuidas minust vuhinaga möödujad enne ristmikke "võimlevad", sest elu on kallis igaühele.

Ma ei öelnud postiauto juhile midagi. Hiljem mõtlesin, et oleks pidanud vastama: " Kujdas tjeie rjaegite tjeie rjaegite palun! :D

Valge daami linn

Mõne teatritüki kohta ei tahaks kohe midagi öelda. Asjaosalised on ju ikkagi vaeva näinud ja endast parima andnud. Aga abikaasale ütlesin küll, et olgu see viimane kord, kus ma lasen end rahvateatrisse ära meelitada. Isegi mõni kutseline näitleja ei suutnud asja päästa.

Hirmus rahvamass oli kohale meelitatud ja paljud pidid maa peal istuma. Helitehnika vedas aeg-ajalt alt. Mõnda stseeni ei näinud, kuna üle teiste lihtsalt ei paistnud midagi. Ainuke ehe ja etendust elavdav stseen oli siis, kui hobused ringi kappasid.

Aga noh, mis seal ikka. Sai Haapsalus pisut ringi uidatud, ilusad käsitöökardinad kööki soetatud ja meelde tuletatud, et väike linn on lihtsalt väike. Kaks merele vaatega restorani leidsime, aga üks oli paksult rahvast täis (see oli ainuke restoran nautimaks päikeseloojangut) ja teises oli parasjagu kontsert, mistõttu isegi klaasikest veini meile terrassil nautimiseks ei müüdud. Ei ole ette nähtud, öeldi ja tehti ettepanek kontserdipilet osta. Ei ostnud. Tegime veel ühe linnatiiru, möödusime Voldemar Kuslapist, kes ikka endiseid laule keskplatsil laulis, tundmatust rokkivast noortebändist, nosisime ühes pimedas pubis küüslauguleibu ja nii see päev meil möödus.

Päris valget daami me ära oodata ei jõudnudki, sest selleks oleks pidanud veel üle tunni kusagil aega parajaks tegema. Mõtlesime, et jätame järgmiseks korraks ja selge õhtu korral sõidame kohale täpselt keskööks.

Lugu Tuhkatriinust

Ega küll küllale liiga tee, öeldakse. Käisime taaskord teatrit kaemas, Saueaugu Teatritalus, seekord "Tuhkatriinumängu". Sellest on nüüd tõsi küll, juba mitu-mitu päeva ja kui tagasi mõelda, siis avastasin, et ega midagi väga eredat ei meenugi, sellist vau-efekti nagu polnud.
Süžee oli kaasahaarav, näitlejad oma tuntud headuses nauditavad (viimasel ajal olen ikka esiritta kippunud, et võimalikult ligidalt näha :)), autor, lavasataja ja teised asjaosalised ise kohal... Hea teatriõhtu igal juhul ja tasus kohale sõitmist (sest näiteks Tartust tulles tuleb kohalejõudmiseks umbes kolme tunniga arvestada).

Aga jah, kui etendusele takkajärgi mõelda, siis mulle meenub ennekõike meie Old Grand Lady - Ita Ever, tuletades meile, noorematele, meelde, et vanus võib inimest ainult paremaks teha :) Katsuge järele teha!

Imelik, kuidas üks king (lihtsalt king) võib endas mingit kummalist tähendust kanda. Lugesin hiljuti kusagilt, et naised kipuvad sageli endale number väiksemaid jalanõusid soetama, ise seeläbi ennast asjata piinates. Nii ongi. Minul on samuti kapis mitu paari kingi (ilusaid), mis on natuke väikesed. Aga ikkagi pigistan need aeg-ajalt endale jalga ja pärast ravin ville ja masseerin valu välja.

Võib-olla ongi süüdi lapsena korduvalt loetud lugu Tuhkatriinust?

Vargamäel voonakeste manu

Tollel koledal päeval, kui vihm Tallinna uputas, käisime meie oma perega Vargamäel voonakest vaatamas. Mõtlesime esiti küll kaua ja tee pealgi veel mitu korda, et kuidas me seda ikka vaatame kui nõnda tihedalt kallab, aga ikka läksime. Ja veendusime taas, et Eesti on väike, kuid tujukas, sest väidetavalt polnud Vargamäel tol päeval tilkagi vihma sadanud. Ja mis meil sai selle vastu olla:)

Etendus oli taas hea. Kuigi jah, ka abikaasa nõustus minuga, et Indreku roll oleks pidanud jääma ikka kellegi noorema mehe kanda. Selleks, et vaimselt targem ja kogenenum olla, ei pea vana olema. Kuigi näitlejatööde kohta ei oska ühtegi halba sõna öelda - kõik olid tõesti väga head.

Esiti pelgasin ka seda, et meie 9-aastasele võivad käsitletavad teemad ehk võõrad ja sünged tunduda, kuid minu küsimusele - kuidas suurte etendus meeldis? - vastas ta, et see polnudki ju ainult suurtele. Ja et kui teinekord sama huvitav on, võetagu ikka teda kaasa.
Kojusõidul tuli meil midugi mitmetele küsimustele selgitusi anda. Et kuidas ikka surnud inimene rääkida saab? Ja kas Karin lasti maha või jäi trammi alla? Ning kas Tiina oli ingel?

Vot siis. Paistab, et laps hakkab suureks saama, kuigi meie tahaksime teda ikka veel vaid nukuteatrisse viia :)

Ripsmepikendused naaritsale

Igasugu imelikke asju müüakse suures linnas.

Suveöö valjuhäälne naaber

Selle aasta suveööd on lärmakad olnud. Eriti minu jaoks, kes ma armastan vaikust. Igal ööl kuhjuvad hääled läbi avatud akende magamistuppa ja katsu sa, vaene hing, õigel ajal oma mõnusatesse unenägudesse suikuda. Küll lööb äike mürtsu, küll kräunuvad kassid või hauguvad koerad, nüüd on tirtsude siristamise aeg. Ja loomulikult leidub aeg-ajalt külas keegi, kes peab pidu nii, et naabrite öörahu ei tule pähegi...

Aga tegelikult sellega harjub -- ega suveööd polegi ju magamiseks (kuigi natuke ikka tahaks). Kui aeg-ajalt ei tuleks üllatusi. Nimelt on selle aasta suveöödesse lisandunud valjuhäälne üllatuskülaline -- rukkirääk. Või mis külaline, naaber pigem või nii. Uskumatult visa lind -- õhtul alustab meie maja taga oma lõikavat krääksumist ja alles hommikul lõpetab. Ja nii juba kuu aega järjest.

Ega ma rukkiräägust suurt miskit teadnud, aga võtsin Vikipeedia lahti ja sain targemaks. On rändlind, pisut suurem vutist ja looduskaitse all. Krääksuva häälega häälitsedes pöörab isane lind pead kahele poole ja annab teada konkurentidele oma territooriumist. Emane häält ei tee. Tavaliselt jõuab räägupere suve jooksul üles kasvatada kaks pesakonda.

Nojah, jääb üle vaid oodata ja loota, et ta järgmisel aastal pisut kaugemal omale sobiva territooriumi leiaks. Või harjuda. Sest eks ole meie, inimesed, ju nende maile oma elamisi laiendanud.

Ah jaa, veel oli kirjas, et vaenlase eest põgenedes ta mitte ei lenda, vaid jookseb. Aga et liha olevat väga maitsev :)

Teatrisuve jätk

Ma ei tea ega julgegi teada, kui palju raha on kulunud mul sel aastal teatrikülastuste peale. Ja kulub veel. Aga mis mina saan teha kui elamuste otsimiseks peab mööda Eestit ringi sõitma :)

Saueuagu Teatritalus käsin küll esimest korda (ise ka imestan, miks pole varem käinud). Käisin vaatamas 'Tasandikkude helinate' esietendust. Esietendused on põnevad kasvõi selle poolest, et seal sa saad teada näiteks, kes on teatrikultuurist lugu pidavad riigikogulased (neile saadetakse tavaliselt kutsed), või seda, millised näevad välja näitlejad lihtinimestena (pealtvaatajatena). Ja esietendus on alati erilisem - lilled, pidulikkus, kaetud laud (viiamne pole küll lihtvaatajatele:)...

Etendus ise oli ka hää - kajastas eestlase olemust ja eestlaseks olemise võlu ja valu. Sajandist või riigikorrast sõltumata oleme ikka ühesugused - kinnised, uskmatud, üksi iseendaga.

Põrandal kodukootud vaipade otsas istuda oli ka vahva.

Järgmisena võtan ette 'Vargamäe voonakesed'.

Rulluisk on mõnus

Olen nüüd mitu päeva järjest jalgrattaga sõitmas käinud, ikka Tallinna ja tagasi, ja olen enda üle uhke, juskui profi tunne juba...:) Aga siis mõtlesin, et vahelduseks võiks rulluisutada. Pealegi, teised uisutajad rajal ajasid isu peale.

Niisiiis otsisin ma oma vanad rulluisud üles ja otsustasin need, nagu soovitatakse, enne hooldusesse viia. Paari päeva pärast helistati mulle ja tehti ettepanek vahetada oma uisud, mille laagrite vahetus kalliks osutuks, teiste, vähekasutatud uiskude vastu. Ja nii saigi tehing tehtud (minu vanad olid ikka tõesti vanad, seda nii füüsiliselt kui moraalselt).

Seega, tõmbasin täna uued uisud jalga ja... niipea, kui, asfaldile astusin, kohe ka ristseliti maha prantsatasin. Käed katki, sabakondis valu... Ehh, ma oleks ikka pidanud kindad kätte ja kiivri pähe panema, kirusin ennast. Aga eks mina mõtlesin algul, et mis kunsti seal ikka, olen ju ennegi sõitnud... Jaah, aga mitte profiuiskudeega, vaid ikka sellistega, mille liikumahakkamisel jõudu rakendama peab.

Kui olin end püsti ajanud, oli esimene mõte, et peaks kohe koju tagasi minema, käed ju katki ja tagumik valus. Aga ei läinud. Rajale läksin hoopis. Ja kuigi ma olen varem sõitnud, siis tundus, et need uisud kulgesid juskui iseenesest, omasoodu, eriti allatuult. Ja mina kartsin pidurdada. Ma ei seisnud ju kahel jalalgi kindlalt, mis siis veel ühel...

Aga ajapikku, tasa ja targu, tuli tasakaal ja tunnetus ja oskus. Ja tahtmine homme tagasi minna.

Teatriõhtu Kurgjal

Vahel, kui ma mõnelt järjekordselt teatrietenduselt tulen, arutlen endamisi, kas vaataksin sama etendust veelkord. Eile oli see kord, kus oleksin tahtnud vaatama jäädagi. Nii hea oli.

Tegelikult läksin Kurgjale "Iha jalakate all" vaatama väikese eelrvamusega. Arvasin, et kuna seda on juba nii palju mängitud, teist suvehooaega, on kindlasti näitlejadki tüdinenud ja kõik tuleb peast vurinal nagu luuletus. Aga ei, üllatusi jagus etenduse käigus esinejatele ja publikule, sest igasugust butafooriat, mis iseseisvat elu elasid, jagus tükis palju - küll läks vesi ümber, küll kukkus lauajupp akna eest maha ja näitlejatel tuli olukord käigupealt nagu muuhulgas lahendada.

Teel Tallinnast Kurgjale kallas kogu sõidu jooksul vihma ja paukus äike, auto termomeeter teatas vahepeal soojakraade vaid 17. Mõtlesin, et kena teatriõhtu küll... Aga Kurgjal säras endiselt päike, oli endiselt palav ja nii terve teatrietenduse aja... Mõtlesin, et ilmataat on meile sel aastal armuline olnud - lasi ära pidada võidupüha, laulupeo ja suveetenduste kohadki jätab teatrinautijatele vihmavabaks.

Ehh, kuidas ma ei tahtnud eile ära tulla. Koht oli ilus, tükk põnev ja peaosaliste paar mängis superhästi. Tükk vääris oma pealkirja, seda oli tunda iga ihukarvaga. Aga jah, jalakad tuli vist endal juurde mõelda :)

Suvi. Puhkus.

Puhkus on. Ostsin selleks nädalaks piletid Linnateatrisse (Scapini kelmused), NO99 Põhuteatrisse (Am Biespiel des Hummers) ja Mägise põhuteatrisse (Unustatud hinged). Seejärel tuleb muidugi lalulupidu, kus lastele maast-madalast selgeks tehakse, et eestlane on laulurahvas.

Minu eelmine, aprillikuine teatrikirehooaeg lõppes hästi, sest seal, kus on, sinna tuleb juurdegi - varasemas postituses mainitule lisaks sai Vanemuise ooper Maria Stuart ära vaadatud-kuulatud. Olin vägagi rahul ja vägevatest naishäältest positiivselt üllatunud.

Kirjutanud ei ole ammu tõesti, aga see tuleb sellest, et
- sai vahepeal kolitud
- uude töökohta sisse elatud
- Ida-Virumaa reis ära korraldatud
- kodus külalisi võõrustatud
- kolledži lõpetajad maailma eri paikadesse tagasi saadetud
- Võidupüha peetud
- Jaanipäev samuti
- vanem laps suvetööle Hispaaniasse aetud
- noorem laps vanavanematele laenuks antud

Täna sõitsime rattaga mööda uut kergliikusrada Tallinna ja tagasi, kokku 35 km. Päikeseline ja parajalt soe oli.

Eestimaa suvi on mõnus!!!

PS! Kui kusagil kokku saate, ärge mind kutsuda unustage! :)

Jäätis vahvlis

Kui mina veel noor olin ja koolis käisin, siis söögitegemine jäeti tüdrukute hoolde ja auto juhtimine tohtis ainult poiste asi olla. Nüüd on teised ajad.

Teise klassi lastele anti koduseks ülesandeks köögis midagi põnevat valmistada, see salvestada ja koolis ette kanda. Astrid arvas, et maailma parim toit on jäätis vahvlituutus ja toimetas nii.


VAHVLID

Alguses on vaja valmistamiseks tassi võid või margariini, siis tassi tuhksuhkrut, tassi piima, tassi jahu, tl. vanillisuhkrut. Siis tuleb võtta suur kauss ja või või margariin vahustada, siis tuleb lisada tuhksuhkrut ja piim siis tuleb vahepeal segada. Nüüd tuleb lisada vanillisuhkrut ja jahu. Siis tuleb segada kõik ühtlaseks.
Lõpuks läheb vaja vahvliküpsetajat.

Pane juhe pistikusse keera nool neljale hõõru võid plaatide külge ja sulge vahvliküpsetaja ja lase sellel soojeneda natuke. Siis sa hakkad supilusikatäis taignat plaadi peale panema. Sa võid teise lusika abiks võtta kui tainas lusika külge jääb.Kui vahvlid on valmis, siis sa hakkad neid rulli keerama.

Siis sa paned jäätist sinna sisse ja ongi valmis.
Küll olid hääd. Lapsepõlv tuli meelde :)

Karul puudub huumorimeel

Külastasime kolledži väikese seltskonnaga Elistvere loomaparki. Minul on see juba mitmes kord seal käia ja millegipärast on just karu see, kes alati üllatada suudab. Kunagi ammu, kui karu asus veel oma vanas ja väikeses puuris, kus puudus latt, mis hoiaks inimesi tema territooriumile liiga lähedale minemast, ja mille lähedal meie grupipilti teha tahtsime, otsustas muidu nii rahumeelne loom ühtäkki oma käpa võre vahelt läbi pista ja küüned kintsu lüüa. Kelle kints see oli, seda ma enam ei mäleta.
Eile suhtlesime taas karuga, tegime pilte, naljatlesime ja lobisesime temaga. Mõmmik tundus olevat meiega rahul, sirutas varbaid, veeretas varvaste vahel kive, otsekui demonstreerides, mida ta oskab. Keegi meie hulgast küsis, et mitu varvast on karul. Ootamatult äkilise ja resoluutse liigutusega kargas karu püsti ja möiratas nii jubedalt, et meie kui üks mees sirgeks tõmbusime, jupi maad tahapoole astusime ja tükiks ajaks sõnatuks jäime. Oli ikka hirmus küll. Õigus on neil, kes ütlevad, et karu ei mõista nalja.

Minu tööelu on projektipõhine

Ei ole meil Eestis puudus armastusest ega hoolivusest. Kui ise armastada ja hoolida, saad seda ka vastu. Selline on minu kogemus.

Mul lõppes töösuhe. Sama kiiresti ja hektiliselt kui kulgeb minu elu, käib mööda kurvilisi teid ka mu töökarjäär... või kuidas seda töist valdkonda nüüd nimetada. Karjäär? Minu äi tegi karjääri -- sõna otseses mõttes: kaevandas karjääris põlevkivi ja kopp oli ees. Aga nüüd on karjäärist millegipärast teine arusaam.

Ühesõnaga. Mul lõppes töösuhe, mõnelegi mu heale kolleegile ootamatult, kuigi ma arvasin, et 'kõik teavad kõike'. Aga päris nii see vist pole, sest pärast tuli järelkaja: kes leidis mind telefoni teel, kes Facebookis, ikka heade sõnade edastamiseks.

Aitäh, armsad töökaaslased! Jõudu teile! Elu on nii mitmetahuline, et vahel on keeruline ette ennustada ja raske hoomata. Tähtis on, et toimub edasiminek.

Üks projekt sai otsa, järgmine ootab mind.

Kinnisvara pärimisest

Äripäev kirjutas artikli pärimisega seotud võlust ja valust illustreerides seda minu kogemusega.

Elektroonilise versiooni leiab ehitusuudistest.

Teatrikirg

Mingi tuhin on tekkinud tihedamaks teatrikülastuseks. Olen omale hulga pileteid kokku ostnud ja mõtlesin, et pärast teen järjestuse -- kui laste ja täiskasvanute etendusi ühes loetelus järjestada annab, aga miks ka mitte. Teatrituhin algas nädal tagasi 'Biloxi bluesi' vaadates Tallinna Linnateatris, jätkus üleeile 'Leenane'i kaunitariga' (Rakvere teater), homme ootab meid 'Ninasarvik Otto' , millele järgneb 'Nukitsamees' (mõlemad Vanemuises), siis 'Vaata, ma kukun' Linnateatris, 'Tabamata ime' Vanemuises, 'Viimane suudlus' Tartu Uues Teatris ja lõpuks 'Vincent' Linnateatris. Ja mine tea, kuhu ma veel vahepeal satun. Mulle hirmsasti meeldib Danzumehe blogi, sest seda lugedes hakkavad näpud sügelema ja Piletilevi aadressi klaviatuurile tippima :)

Kahekesi on mõnus

Luiki on sel talvel palju hukka saanud. Seekord nägime mererannas vaid ühte luigepaari, kes rahuloleval ilmel jääpankade vahel hulpis. Eemal tiirutas rahutult üksik luik, kes teiste õnne pealt vaatama pidi. Elu on karm.

Tuhala nõiakaev

Reedel kodu poole sõites põikasime läbi Tuhalast. Poleks arvanud, et nõiakaev nii populaarne on -- autode rivid ääristasid teeservi, sekka paar bussigi. Ei tea, kas suur huvi tuleneb sellest, et viimasel ajal nõiakaevust ja seda ähvardavast kadumisest on palju juttu olnud või käib seal suurvee ajal alati nii palju rahvast, aga kahju oleks küll kui väikese grupi huvid taas meid kõiki ühest vaatamisväärsusest ilma jätavad.

Üllataja teel

Sõitsime eile hilisõhtul Tartu poole. Tulime Linnateatri etenduselt 'Biloxi blues' (väga mõnus etendus, muide). Tee oli autodest tühi, vaid üks järelkäruga väikeauto vuras pisut eespool. Paarikümne kilomeetri kaugusel Tallinnast neljarealisel valgustatud teel hakkas eessõitva auto käru ühtäkki vänderdama. Pidurdasime meiegi, sest asi tundus kahtlane. Vasakult poolt astus ettevaatlikult teele loom. Koer, oli esimene mõte. Uurisime lähemalt. Ei, see oli hunt mis hunt, oma täies ilus ja väärikuses. Mõõtis pilguga autode kiirust ja volksas siis teisele poole teed, kenasti meie kahe auto vahelt läbi ning võttis hoo taas teisel poolt teed maha.

Olen kunagi maal elades igasuguseid loomi näinud, aga hunti mitte. Nüüd on seegi nähtud, olgugi, et kuidagi ehmatav oli kohata teda suurlinnale nii lähedal ja keset valgustatud neljarealist autoteed.

Eks ole, ei tule loomad meie õuele, ikka meie laiendame oma maid nende kodupaikadele lähemale.

The Bugle. Talve tegemised ja kevade plaanid.

Taas minu poolt (nüüd siis juba meie) väike kaasautorlus kolledži häälekandjas, milles sisaldub ülevaade sotsiaalsetest üritustest. Järgmisena, muide, on meil plaanis külastada Ida-Virumaa tööstuspiirkondi ja vaadata natuke ka Eestimaa teist, võib-olla mitte nii esteetilist külge. Teate ju küll - tuhamäed, mis veel kaetud pole, neoonrohelised järved, kus samavärvi konni ujumas on nähtud, otsatud tuhaväljad plaaniga rajada sinna hiigeltuulepark (või oli see lennuväli?) ja muudki põnevat.

Leiva kiituseks

Noorem laps koos oma itaallannast klassiõega mängivad meie pool Wii mänge. Iga vähe aja tagant tuleb pisikest kasvu Itaalia tütarlaps köögilaualt vabandava ilmega musta seemneleiba napsama.

- Sulle maitseb must leib?
- Jah, väga. Aga ema ei osta seda kunagi mulle.
- Miks ta siis ei osta?
- Ma ei tea. Talle ei maitse. Ainult valget sööb kogu aeg. Aga mulle maitseb niiiii väga!!!

Hmm, mis sa kostad. Mõtlesin, et tore ju, kui lapsed mõnikord taskuraha eest kommi asemel poest hoopis leiba ostaksid, sest see on niiiii maitsev :)

Koolivaheaeg? Tehtud!

Lapsed on need, kes ei lase mugavalt ja laisalt vanaduspõlve ootama jääda, vaid ikka on vaja kusagile minna, midagi uut teha ja avastada, eriti koolivaheajal. Niisiis käisime näiteks energiakeskuses vaatamas, kuidas äikest tehakse, ja mis saab alumiiniumpaberist või seebist mikrolaineahjus,

ja mis tunne on istuda äikesemürina peal.

Energiakeskuse tuur võttis meil tubli paar tundi, sest iga asjakene vajab ikka põhjalikku uurimist.

Bowlingut käisime mängimas. Lastele meeldis.

Ja uisutamas. Meeldis väga. Lastele meeldib üldse peaaegu kõik, mis nendega ette võetakse, peaasi, et võetakse :)

Suusatamas käisime ka ja lihtsalt looduses jalutamas. Naissaare ja mandrivaheline osa merest, mis oli mõni päev tagasi praktiliselt jäävaba, on taas rüsijääd täis kantud.

Aga seda, et kevadkuu vaatamata kõigele käes on annavad tunnistust koduaia pihlaka all tärganud lumikellukesed.

Siiski tundub lund veel nii palju olevat, et suusad võtame ka seekord veel Tartusse kaasa. Pidi juurdegi veel tulema...

Kevadel tuleb vaim pääle

Viimasel ajal ei ole olnud kirjutamisisu. Ei teagi, miks. Võiks ju öelda, et pole millestki kirjutada. Aga see oleks puhas vale. Võiks väita, et aega pole, aga ka see oleks vale. Aeg on prioriteetide küsimus. Motivatsiooni pole? Hmm, motivatsioon on miski, mis peaks rohkem nagu enda seest tulema. Mis siis on? Laiskus? Ei mina tea.

Elu oma värvilisuses keerleb sinu ümber, aga kirjutada sellest...? Vahel peab vist lihtsalt ennast kokku võtma. Sest tegemisi, mida jutu sisse punuda on olnud ju üksjagu.

Näiteks vastlaliug töökaaslastega koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Lapsepõlv tuli meelde!

Või superhästi korda läinud talvepäev suusavõistluste ja auhindadega. Mis siis, et mina oma vanusegrupis viimaseks jäin -- ainuüksi osavõtu eest saime regioonile topeltpunktid, kuna edestasin ajaliselt endast hulga nooremaid :)

Või St Patrick's Day kolledži õppejõudude abikaasadega. Pilte oleksin võinud vähemalt teha, aga miskipärast ei teinud. Mõtlesin tagasiteel vaid, et millest see johtub, et nemad on eluga Tartus hulga rohkem rahul kui mina...

Või siis talvine jalutuskäik perega Elistvere loomapargis üheksa ilvese, vastärganud toriseva karu, meiega lahkelt suhtleva põdra ja muude põnevate metsloomadega. Ilveseid, muide, olevat suvel peaaegu võimatu näha..Või lihtsalt üks mere-äärne jalutuskäik, kus jäätükid nagu hunnik klaasi maona vonkles ja päikese käes kohati pudeliroheliselt helkis. Turnimine sellel osutus siiski pisut ohtlikuks, tuleb tunnistada.Või rõõm, et suusahooaeg veel kestab...? Või ühe pereliikme sünnipäev nädalavahetusel...:)

Aga üks asi on kindel -- kevad on käes ja see toob uue energia. Puuslikudki on juba peaaegu välja sulanud.

Juba 24?

Geni ütles, et meil olevat täna pulma-aastapäev, 24. juba. Oi, kas tõesti?

Jah tõepoolest, tuleb meelde küll. Tuleb meelde see päev ja see aktsendiga rääkiv tädi, kes meid natuke napsise, aga see-eest konkreetse-pühaliku häälega Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi nimel paari pani.

Ilus oli. Ja mina olin piisavalt närvis, et räägitut tähele panna. Ootasin vaid seda, et saaks juba allkiri kusagile paberile antud ja siis ära vabamasse õhkkonda, st pidusse mindud. Meelis hiljem ütles, et tädi keel oli natuke pehme, mina ei märganud miskit :) Mina mäletan enda valget kleiti, lillelõhna, Meelise kikilipsu, punast vaipa, külaliste rõõmsaid nägusid...

Veel mäletan, et päike siras selges taevas, lumi helendas ja ma olin natuke närvis ka selle pärast, kuidas lumelibedatest treppidest kõrgetel kontsadel alla saada...

Gorbatšovi kuiv seadus oli, seda mäletan ka. Aga see ei seganud meie õhtust olemist, sest isa teatas, et miilits täna meile külla ei tule. Ja küll see Sovetskoje šampanskoje maitses hästi... Ja et pillimehed pidasid hommikuni vastu, seda mäletan ka :)

Mõni asi jääb ikka väga hästi meelde :)

Valimispäev

- Kus sa minema hakkad, valimistele või?

- Inimeses peab kõik ilus olema!

Lihtsalt täna meenus katkend ühest Eesti kultusfilmist.

Meie kammisime kah juuksed ära, otsisime viisakad riided selga ja läksime valima. Ikka vana head meetodit kasutades, just nagu muiste.
Valimas käimisega on see hea asi, et kui see tehtud, siis võib jälle mitu head aastat targutada :)

Pärast käisime veel suusatamas ja ilusat talveilma nautimas. Ja siis vaatasime loodusfilmi. Eks ole, elu loomariigis on hulga mõnusam -- ei pea juurdlema eksistentsiaalsetele probleemide üle. Ei pea muretsema majanduskasvu pärast. Ei pea iga hinna eest viie rikkama koloonia hulka jõudma. Nii mõndagi ei pea veel tegema, võib lihtsalt olla ja elust mõnu tunda. Sest nagu ütles prussakas ühes eesti multifilmis: ' On ainult üks seadus -- tehke sugu ja saagu teid palju.´ Üht-teist võiks ju loomariigist üle võtta :)

Head ise.. ise... iseseisvuspäeva! :)

Järjekordne pettumine

Kas nimetada seda nüüd püha lihtsameelsuseks või millekski muuks, aga oma tünga oleme Harku valla elanikena meiegi kätte saanud. Täna nimelt potsatas postkasti maamaksuteatis, kusjuures olime elanud õndsas teadmises, et Harku vald maamaksu oma elanikelt sellest aastast ei kasseeri. Seda oli ta kogu eelmise aasta rahvale õnnelikult ja järjepidevalt kuulutanud. Aga ometi ta tuli, see arve.

Hakkasin asja uurima ja selgus, et ei kasseeri jah, aga ainult neilt, kes õigel ajal, st määratud kuupäevaks avalduse vallale saatsid. Aega anti selleks napilt kaks kuud ja nüüd ripub kodulehel rasvase punase kirjaga teade, et avalduste esitamise aeg on möödas. Nii et ise olid rumal, et ei osanud õigel ajal õigest kohast vaadata.

Ja see maamaksuvabastus kehtib ka ainult üks aasta, kusjuures samal ajal tõstetakse lasteaiamaksu.

No ma ei tea. IRLi ma vist seekord ikkagi ei vali, sest mida muud ma enam teha saan.

Ei kipu naeratama

Viimased päevad on kulgenud visalt ja halbade uudiste taktis.

Nädalavahetusel, kui pool peret külmetuhaiguste käes vaevles, astus uksest sisse naaber ja teatas, et ta ostab omanikult meie korteri ära. Lepingu kohaselt on meil kolm kuud aega, et uus elamine leida. Ja meie elasime siiras usus, et ministeerium on sõlminud pikaajalise rendilepingu.

Lapsega käisime arsti juures, kes arvas, et peaksime mandlite eemaldamisele mõtlema. Meie kliima eripära, pole miskit parata.

Vahel ma mõtlen, et see elu Eestis ongi üks suur muretsemine ja pidev probleemide lahendamine. Ja lohutada saab end sellega, et oleks võinud hullemini minna.

Ärge küsige, miks ma ei naerata ... Varsti on pühad ja me lähme koju, siis naeratan jälle :)

Talv on külm ja libe

Käre pakane muutis olematuks meie talvepäeva, kurb küll.
Aga kui väga-väga tahta, siis ....
Lohutuseks :)

U-kujuline õnn

Täna õnnitlesime kolleegi, kes sai 40. Ma kallistasin teda sõnadega, et nüüd hakkab ta taas nooremaks muutuma. Oma kogemus või nii... Aga ta ei uskunud mind. Oli koguni õnnetu kuidagi...et ei taha enam peeglisse vaadata ja tahaks olla veel kahekümnene ja ...

Õhtul ostsin toidupoest ajakirja, mille eessõnas viidatakse uurimusele, kus väidetakse, et õnnetundel pidavat U kuju olema. Mis tähendab, et nii nagu on õnnelikud lapsed, kasvab õnnetunne koos vanuse tõusuga. Et keskeas ollakse kõige õnnetumad ja edasi läheb järjest paremaks ...:)

Nii et mul oli ikkagi õigus. Aga ma ise olen vist keskeast juba üle saanud. Või pole veel jõudnudki sinna?...:)

Kalapäev

Ühisüritused liidavad ja kalalkäik on põnev. Mina veendusin selles taas.

Sildid seljale. Võistkond, kes alati nr 1.
Siis väike instruktsioon

Siis järvele. Kes kuidas, aga veendusin ka ise, et selliste suuskadega oli lihtsam......kui läbi lume jalgsi sumbates.

Auk jäässe

Ja ootama..Ohhoo, esimesed särjepojad..Lõpuks võistlus kõige kiirema augupuurija tiitlile.Lahkudes täname metsatuka taha vajuvat päikest, kes meile ilusa päeva oli kinkinud.Siis saak lauale ja mõõtma

..

Ja siis auhinnad

Ja lõpuks omatehtud küpsetised.. ja uhhaa... ja tänusõnad... ja lubadused järgmiseks korraks... Keegi ei kahtle, et tore oli :)